Ikka peab ise seda asja lahendama

Juba mitu aastat on Brightonis tegutsenud firma the Big Lemon, mis konkureerib kohaliku bussiliinide monopoliga Brighton & Hove buses. Viimane on mitu aastat järjest riigi parimaks transporditeenuse pakkujaks valitud. Punased, enamasti kahekordsed bussid jäävad harva hiljaks. Enamustes peatustes on ekraanid minutitäpse teabega busside saabumise kohta. Igas bussipeatuses on number ja vastav kood, mis võimaldab sama informatisooni tellimist mobiiltelefonile. Bussipeatused ja -ajad on ka integreeritud Google mapiga. Lisaks ühendab Brightonit ja tema ümbruskonda moodne rongiliin Southern Railways. Sarnaselt punastele bussidele on rohelised rongid harva graafikust maas, kiired ja mugavad.

The Big Lemon ei lase end sellest aga heidutada, vaid pakub teenust nn nišile. Esiteks on pileti hind 40% ringis odavam. Teiseks peatub kollane buss ka paikades, kuhu punased bussid ja rohelised rongid ei jõua. Kuid mis kõige tähtsam, kollased bussid kasutavad fossiilkütuse asemel kasutatud toiduõli. Masust puretutele ja krooniliselt vaesetele üliõpilastele on niigi meeltmööda madalam pilteihind (jänestel on siin raske lulli lüüa), millest annab tunnistust firma pigem laienemine.

Ka, oh aga imestust, USA-s on initsiatiivi hakanud üles näitama pigem lihtinimesed selle asemel, et suurte sõnadega lagedale tulnud tühjadest ja vastuolusid täistikitud plaanidest midagi enamat oodata. Waxman-Markey plaani ei lasta arvatavasti Senatist läbigi, kriitikutel on ka põhjust loota, miks mitte. Kolimisfirma Lake Norman Moving on samuti kütusena kasutusele võtnud biodiisli, mis on tuletatud kasutatud taimeõlidest. Initsiatiivi taga pole rohelise imidži loomine, vaid kulutuste vähendamine, mida biodiisel ka võimaldab. Roheline imidž tuleb aga kauba peale.

Maalt merele: triivivad tuulegeneraatorid

Üldlevinud tuulikud, mis meil Eestiski on kerkinud, on kohati probleemsed avalikkuse vastuseisu tõttu. Ja vastuseis on põhjendatud - häirivad tuulikud looduslikku maastikku nii visuaalselt kui ka auditoorselt. Teised jälle kahtlevad toodetud energia võimsuses - sõltub energiatootlikkus ju tuule kiirusest ja tugevusest (vt Blanco, 2009). Tegelik nõudlus ei oota, millal tuul tõuseb, vaid allub töö- ja kooliaegadest sõltuvale rutiinile. Ning kolmandaks on küsimärgi all tuulikute neto-puhtus. Puhta energia tootmine ei pruugi ületada CO2-kulu, mis on tingitud tuulikute tootmisest, ülesseadmisest ja ülalhoidmisest.

Ometi on tuuleenergiaallikas puhas, tasuta ja lõpmatu, seega on rutakas eelnimetatud takistuste tõttu seda ideed veel prügikasti kohale paigutada. Triivivad tuulegeneraatorid ületavad eelkõige takistused, mis tulenevad kohaliku elanikkonna vastuseisust. Ei ole kära ja ka silma alt ära. Seda arvestades tõuseb ka potentsiaalne energiatootlikkus - kui tuulikute seksikus pole enam nõudeks, võivad tootjad ehitada suuremaid, koledamaid (mida loodusesõbralikum materjal, seda hallimad tornid), kuid palju efektiivsemaid generaatoreid. Teada on ka, et tuul on merel tugevam ja vähem vahelduv. Lisaks ei hõiva tuulefarmid maad, mis ka muuks otstarbeks kõlbab. See pole meil Eestis hetkel ehk suureks probleemiks, kuid energia-maade kultiveerimine toidumaa arvelt on saanud arvestatavaks teguriks maailma toiduhindade tõusmisel (võistlusest maakasutuses vt Rathmann et al, 2009). Maale mitte ehitamine säästab ka kulusid, nii finants- kui ka CO2-krediitkulusid, mis muidu mahukaid torne maadmööda transpordi puhul esile kerkivad. Kõik eelnimetatu pole mingi tugitoolifilosoofia - täpsed arvutused kulude kohta on avaldanud Snyder ja Kaiser (2009: 1567-1578).

Tehnoloogilisteks väljakutseteks, mis maal asuvate farmide puhul on välistatud, on energiakadu energia transportimisel, mis toimub mööda veepõhjas asuvat juhet; ning lisakulud ja, nagu mõned väidavad, ohtlikkus, mis esineb triivivate tuulikute ülalpidamisel. Katkestuste korral on meeskond sunnitud ette võtma reisi paadi või helikopteriga, mis iseenesest on kulukas, nii ajalises ja finantsilises mõttes, kui ka CO2-krediitide poolest. Kuid hei - kui me samal ajal võtame kasutusse vetikaenergiafarmid, on ka see probleem lahendatud!

Blanco, M. I (2009) The economics of wind energy, Renewable and Sustainable Energy Reviews. 13. pp. 1372-1382

Rathmann, R., Szklo, A. & Schaeffer, R. (2009) Land use competition for production of food and liquid biofuels: An analysis of the arguments in the current debate, Renewable Energy. doi:10.1016/j.renene.2009.02.025

Snyder, B. & Kaiser, M. J. (2009) Ecological and economic cost-benefit analyis of offshore wind energy, Renewable Energy, 34. pp. 1567-1578.

Teel efektiivsema ja ausama energia kasutuse-maksustamise poole

UK energifirma first:utility ja Google on koondanud jõupingutused energiatarbe innovatiivsemaks muutmisel.

First:utility võimaldab klientidele tasuta nuti-energiamõõdikud, mis energiakasutuse teabe kliendi jaoks salvestavad. Tarbijal on võimalik oma energiakasutust jälgida internetis kasutades iGoogle'i PowerMeter laborit. Nii on kliendil võimalik tuvastada liigne energiakadu (nt lapsed on teleka käima jätnud või kuritarvitab naaber elektrit teie arvel), planeerida energiatarve odavama tariifiga ajale ning ennetada suuri energiaarveid, sest energifirmal pole võimalik nõuda summat esitades umbmäärast teavet.

Muidugi tekib siis oht hindade paratamatule tõusule. Kui klient on võimeline teadlikult oma energiatarvet planeerima kõige efektiivsemal ja arvatavasti ka odavamal moel, siis kogunõudlus energia järele väheneb. Teisest küljest takistab täpne maksustus tegeliku energia kasutuse põhjal energiafirmadel klientide ülemaksustamist (samas ka alamaksustamist). Kui aga energifirmat juhib piisavalt innovatiivne juhtkond, kes uues ausas süsteemis uusi võimalusi näevad, ning need ka kasutusele võtavad, on tulemus meile kõigile positiivne. Mida parem on tehniline osalus teenuse pakkumisel, seda odavamaks ja efektiivsemaks muutub klienditeenindus. Samuti on sellise 'internetiseerimise' juures alati võimalik kriisi ennetuse effekt. Kui nt ennemuiste, vanal ajal, helistas naabrimees energiafirmasse kui välk oli elekriposti purenud, siis nüüd saabub teave vigasest energiakandumisest koheselt keskusesse. Tänu võimsatele GPRS-dele on võimalik ka kiirem ligipääs probleemi tuvastamisel.

Ehk millalgi, tulevikus, saavad igapäevaseks kodutarbeesemeks lendava taldriku suurused sünkroniseerijad koridori seinal, mis täpselt ära näitavad, kui palju teenis hommikune päike energia ülejäägi näol peremehele sissetulekut. Kuid sellest juba tulevases tulevikus.

Allikas: Environmental Expert

New Scientist: Tipp-tehnoloogia jahedama planeedi heaks

Pissi-ja-kasvata

Kunstliku väetise tootmine on igati energia-intensiivne protsess, millele kulub 1% maailma energia kogutoodangust. Stockholmi Keskkonna Instituudi algatusel installeeriti Hiinas 800 korteri kelrdisse uriinikogumispaagid, mis steriilset, lämmastikurikast inimuriini väetamiseks suunavad, säästes nii aastas 20 tonni CO2 emissioone.

Magnet-külmkapp

Kaks suurimat elektritarbijat kodudes on õhukonditsioneer ja külmkapp. Uue jahutusmeetodi kasutuselevõtt võimaldab energiakulu vähenemist 40% võrra. Camfridge Cambridgest on välja töötanud meetodi, kus magneetiline jahutus allutab metallsulamid metallväljale, mis sulamite temperatuuri oluliselt alandavad.

Rohemasin

Maailma esimese "veeta pesumasina" valmimist loodatakse Leedsis 2010 paiku. Tavalise veepesu asemel "pesevad" pesu tuhanded polariseeritud peadega helmed, mis mustuse enda külge kleebivad ning niiviisi plekid eemaldavad. Veekulu väheneb 90%, elektrikulu 40% võrra.

Paremad aknad

Viimane tehnoloogiline murrang soojapidavate akende disainimises leidis aset Kanadas, Visionwall of Edmonton järelvaate all. Uue tehnoloogia kohaselt tehakse aknad 4-kordse klaasiga, mille kihtide vahel on pressitud polüetüleen, mis soojakadu 4-kordselt vähendab.

Vetikad!

Rohevetikad kasvavad teatavasti piisavalt hästi just CO2-te tarbides. Kuid äramärkimist väärib ka uus tehnoloogia, mis võimaldab vetikatest biodiislit jm kütusaineid toota. Seni on osad riigid juba läinud seda teed, et "räpase" bensiini asemel toodetakse maisi, soja ja roo põhjal tuletatud mootorkütust. See on aga omakorda raskendanud nende riikide olukorda, milles toidutaimede kasvatamiseks mõeldud maa kulub nn energiataimede kasvatamiseks. Seega tõuseb toidu hind maailmaturul. Vetika-energia mitte ainult ei kõrvaldaks toit versus energia dilemma, sest tooraine valmib ju vees, mitte maismaal, vaid oleks igati etem selle poolest võrreldes eelnimetatud taimedega. Siinkohal mõningad näited: keskmise väärtusega vetikas võimaldab 86 515 kg biodiiseli tootmist iga hektari arvelt. Mais, kanep, soja ja palmiõli võimaldavad vastavalt 152 kg, 321 kg, 565 kg ja 4747 kg biodiisli tootmist hektari kohta (Mata et al, 2009: 5). Lisaks kuluvad ülejäägid vetika töötlemisest ära väetise tootmiseks ning tarbivad omakorda CO2-te. Kasvatusprotsess on ekspertide kohaselt üllatavalt kiire ning võimalik kõikvõimalikes kliimatingimustes.

Mata, M. T, Martins, A. A & Caeano, N. S. (2009) Microalgae for biodiesel production and other applications: A review. Renewable and Sustainable Energy Reviews. doi:10.1016/j.rser.2009.07.020

Eelnevad ideed pole muidugi minu enda omad, vaid pärinevad New Scientistist.