Ikka peab ise seda asja lahendama

Juba mitu aastat on Brightonis tegutsenud firma the Big Lemon, mis konkureerib kohaliku bussiliinide monopoliga Brighton & Hove buses. Viimane on mitu aastat järjest riigi parimaks transporditeenuse pakkujaks valitud. Punased, enamasti kahekordsed bussid jäävad harva hiljaks. Enamustes peatustes on ekraanid minutitäpse teabega busside saabumise kohta. Igas bussipeatuses on number ja vastav kood, mis võimaldab sama informatisooni tellimist mobiiltelefonile. Bussipeatused ja -ajad on ka integreeritud Google mapiga. Lisaks ühendab Brightonit ja tema ümbruskonda moodne rongiliin Southern Railways. Sarnaselt punastele bussidele on rohelised rongid harva graafikust maas, kiired ja mugavad.

The Big Lemon ei lase end sellest aga heidutada, vaid pakub teenust nn nišile. Esiteks on pileti hind 40% ringis odavam. Teiseks peatub kollane buss ka paikades, kuhu punased bussid ja rohelised rongid ei jõua. Kuid mis kõige tähtsam, kollased bussid kasutavad fossiilkütuse asemel kasutatud toiduõli. Masust puretutele ja krooniliselt vaesetele üliõpilastele on niigi meeltmööda madalam pilteihind (jänestel on siin raske lulli lüüa), millest annab tunnistust firma pigem laienemine.

Ka, oh aga imestust, USA-s on initsiatiivi hakanud üles näitama pigem lihtinimesed selle asemel, et suurte sõnadega lagedale tulnud tühjadest ja vastuolusid täistikitud plaanidest midagi enamat oodata. Waxman-Markey plaani ei lasta arvatavasti Senatist läbigi, kriitikutel on ka põhjust loota, miks mitte. Kolimisfirma Lake Norman Moving on samuti kütusena kasutusele võtnud biodiisli, mis on tuletatud kasutatud taimeõlidest. Initsiatiivi taga pole rohelise imidži loomine, vaid kulutuste vähendamine, mida biodiisel ka võimaldab. Roheline imidž tuleb aga kauba peale.

Maalt merele: triivivad tuulegeneraatorid

Üldlevinud tuulikud, mis meil Eestiski on kerkinud, on kohati probleemsed avalikkuse vastuseisu tõttu. Ja vastuseis on põhjendatud - häirivad tuulikud looduslikku maastikku nii visuaalselt kui ka auditoorselt. Teised jälle kahtlevad toodetud energia võimsuses - sõltub energiatootlikkus ju tuule kiirusest ja tugevusest (vt Blanco, 2009). Tegelik nõudlus ei oota, millal tuul tõuseb, vaid allub töö- ja kooliaegadest sõltuvale rutiinile. Ning kolmandaks on küsimärgi all tuulikute neto-puhtus. Puhta energia tootmine ei pruugi ületada CO2-kulu, mis on tingitud tuulikute tootmisest, ülesseadmisest ja ülalhoidmisest.

Ometi on tuuleenergiaallikas puhas, tasuta ja lõpmatu, seega on rutakas eelnimetatud takistuste tõttu seda ideed veel prügikasti kohale paigutada. Triivivad tuulegeneraatorid ületavad eelkõige takistused, mis tulenevad kohaliku elanikkonna vastuseisust. Ei ole kära ja ka silma alt ära. Seda arvestades tõuseb ka potentsiaalne energiatootlikkus - kui tuulikute seksikus pole enam nõudeks, võivad tootjad ehitada suuremaid, koledamaid (mida loodusesõbralikum materjal, seda hallimad tornid), kuid palju efektiivsemaid generaatoreid. Teada on ka, et tuul on merel tugevam ja vähem vahelduv. Lisaks ei hõiva tuulefarmid maad, mis ka muuks otstarbeks kõlbab. See pole meil Eestis hetkel ehk suureks probleemiks, kuid energia-maade kultiveerimine toidumaa arvelt on saanud arvestatavaks teguriks maailma toiduhindade tõusmisel (võistlusest maakasutuses vt Rathmann et al, 2009). Maale mitte ehitamine säästab ka kulusid, nii finants- kui ka CO2-krediitkulusid, mis muidu mahukaid torne maadmööda transpordi puhul esile kerkivad. Kõik eelnimetatu pole mingi tugitoolifilosoofia - täpsed arvutused kulude kohta on avaldanud Snyder ja Kaiser (2009: 1567-1578).

Tehnoloogilisteks väljakutseteks, mis maal asuvate farmide puhul on välistatud, on energiakadu energia transportimisel, mis toimub mööda veepõhjas asuvat juhet; ning lisakulud ja, nagu mõned väidavad, ohtlikkus, mis esineb triivivate tuulikute ülalpidamisel. Katkestuste korral on meeskond sunnitud ette võtma reisi paadi või helikopteriga, mis iseenesest on kulukas, nii ajalises ja finantsilises mõttes, kui ka CO2-krediitide poolest. Kuid hei - kui me samal ajal võtame kasutusse vetikaenergiafarmid, on ka see probleem lahendatud!

Blanco, M. I (2009) The economics of wind energy, Renewable and Sustainable Energy Reviews. 13. pp. 1372-1382

Rathmann, R., Szklo, A. & Schaeffer, R. (2009) Land use competition for production of food and liquid biofuels: An analysis of the arguments in the current debate, Renewable Energy. doi:10.1016/j.renene.2009.02.025

Snyder, B. & Kaiser, M. J. (2009) Ecological and economic cost-benefit analyis of offshore wind energy, Renewable Energy, 34. pp. 1567-1578.