Üldlevinud tuulikud, mis meil Eestiski on kerkinud, on kohati probleemsed avalikkuse vastuseisu tõttu. Ja vastuseis on põhjendatud - häirivad tuulikud looduslikku maastikku nii visuaalselt kui ka auditoorselt. Teised jälle kahtlevad toodetud energia võimsuses - sõltub energiatootlikkus ju tuule kiirusest ja tugevusest (vt Blanco, 2009). Tegelik nõudlus ei oota, millal tuul tõuseb, vaid allub töö- ja kooliaegadest sõltuvale rutiinile. Ning kolmandaks on küsimärgi all tuulikute neto-puhtus. Puhta energia tootmine ei pruugi ületada CO2-kulu, mis on tingitud tuulikute tootmisest, ülesseadmisest ja ülalhoidmisest.
Ometi on tuuleenergiaallikas puhas, tasuta ja lõpmatu, seega on rutakas eelnimetatud takistuste tõttu seda ideed veel prügikasti kohale paigutada. Triivivad tuulegeneraatorid ületavad eelkõige takistused, mis tulenevad kohaliku elanikkonna vastuseisust. Ei ole kära ja ka silma alt ära. Seda arvestades tõuseb ka potentsiaalne energiatootlikkus - kui tuulikute seksikus pole enam nõudeks, võivad tootjad ehitada suuremaid, koledamaid (mida loodusesõbralikum materjal, seda hallimad tornid), kuid palju efektiivsemaid generaatoreid. Teada on ka, et tuul on merel tugevam ja vähem vahelduv. Lisaks ei hõiva tuulefarmid maad, mis ka muuks otstarbeks kõlbab. See pole meil Eestis hetkel ehk suureks probleemiks, kuid energia-maade kultiveerimine toidumaa arvelt on saanud arvestatavaks teguriks maailma toiduhindade tõusmisel (võistlusest maakasutuses vt Rathmann et al, 2009). Maale mitte ehitamine säästab ka kulusid, nii finants- kui ka CO2-krediitkulusid, mis muidu mahukaid torne maadmööda transpordi puhul esile kerkivad. Kõik eelnimetatu pole mingi tugitoolifilosoofia - täpsed arvutused kulude kohta on avaldanud Snyder ja Kaiser (2009: 1567-1578).
Tehnoloogilisteks väljakutseteks, mis maal asuvate farmide puhul on välistatud, on energiakadu energia transportimisel, mis toimub mööda veepõhjas asuvat juhet; ning lisakulud ja, nagu mõned väidavad, ohtlikkus, mis esineb triivivate tuulikute ülalpidamisel. Katkestuste korral on meeskond sunnitud ette võtma reisi paadi või helikopteriga, mis iseenesest on kulukas, nii ajalises ja finantsilises mõttes, kui ka CO2-krediitide poolest. Kuid hei - kui me samal ajal võtame kasutusse vetikaenergiafarmid, on ka see probleem lahendatud!
Blanco, M. I (2009) The economics of wind energy, Renewable and Sustainable Energy Reviews. 13. pp. 1372-1382
Rathmann, R., Szklo, A. & Schaeffer, R. (2009) Land use competition for production of food and liquid biofuels: An analysis of the arguments in the current debate, Renewable Energy. doi:10.1016/j.renene.2009.02.025
Snyder, B. & Kaiser, M. J. (2009) Ecological and economic cost-benefit analyis of offshore wind energy, Renewable Energy, 34. pp. 1567-1578.
No comments:
Post a Comment