Ikka peab ise seda asja lahendama

Juba mitu aastat on Brightonis tegutsenud firma the Big Lemon, mis konkureerib kohaliku bussiliinide monopoliga Brighton & Hove buses. Viimane on mitu aastat järjest riigi parimaks transporditeenuse pakkujaks valitud. Punased, enamasti kahekordsed bussid jäävad harva hiljaks. Enamustes peatustes on ekraanid minutitäpse teabega busside saabumise kohta. Igas bussipeatuses on number ja vastav kood, mis võimaldab sama informatisooni tellimist mobiiltelefonile. Bussipeatused ja -ajad on ka integreeritud Google mapiga. Lisaks ühendab Brightonit ja tema ümbruskonda moodne rongiliin Southern Railways. Sarnaselt punastele bussidele on rohelised rongid harva graafikust maas, kiired ja mugavad.

The Big Lemon ei lase end sellest aga heidutada, vaid pakub teenust nn nišile. Esiteks on pileti hind 40% ringis odavam. Teiseks peatub kollane buss ka paikades, kuhu punased bussid ja rohelised rongid ei jõua. Kuid mis kõige tähtsam, kollased bussid kasutavad fossiilkütuse asemel kasutatud toiduõli. Masust puretutele ja krooniliselt vaesetele üliõpilastele on niigi meeltmööda madalam pilteihind (jänestel on siin raske lulli lüüa), millest annab tunnistust firma pigem laienemine.

Ka, oh aga imestust, USA-s on initsiatiivi hakanud üles näitama pigem lihtinimesed selle asemel, et suurte sõnadega lagedale tulnud tühjadest ja vastuolusid täistikitud plaanidest midagi enamat oodata. Waxman-Markey plaani ei lasta arvatavasti Senatist läbigi, kriitikutel on ka põhjust loota, miks mitte. Kolimisfirma Lake Norman Moving on samuti kütusena kasutusele võtnud biodiisli, mis on tuletatud kasutatud taimeõlidest. Initsiatiivi taga pole rohelise imidži loomine, vaid kulutuste vähendamine, mida biodiisel ka võimaldab. Roheline imidž tuleb aga kauba peale.